Nadežda Tsjupa: „Tõestasin endale, et olen ikka väga tubli!”
Nadežda elab Kohtla- Järvel ja töötab Eesti HIV-positiivsete võrgustiku konsultandina Ida-Virumaal. Kui palun tal endast rääkida, ütleb ta algatuseks: “Mul on suur pere - abikaasa ja neli last, neist noorim tütar on nelja-aastane ja käib lasteaias, poeg on teises klassis, tütar õpib neljandas ja vanim laps kaheksandas klassis.” Selle suure pere ja töö kõrvalt lõpetas Nadežda tänavu kevadel kuldmedaliga Narva Täiskasvanute Kooli. Uurisin temalt, kuidas see teekond kulges.
Miks otsustasite ühtäkki oma kooliteed jätkata ja keskhariduse omandada?
Selle sammuni viis mind kohtumine Töötukassas, kui läksin uurima, kas saaksin tööalaseid täienduskoolitusi, et oma kvalifikatsiooni laiendada. Kahjuks või õnneks eeldasid kõik kursused, kuhu soovisin registreeruda, keskharidust. Sel hetkel otsustasin, et lähen keskkooli. Otsus oli tehtud, aga siis selguse, et igas täiskasvanute gümnaasiumis ei olegi nn õhtukooli. Kuna mina kindlasti töö ajal koolis käia ei soovinud, viisid otsingud mind Narva, kuskus leidsingi võimaluse õppida õhtuti sealses täiskasvanute koolis.
Kui pikk oli vahe eelmise kooliskäimisega?
Eelmise kooliskäiguga oli üsna suur vahe - enam kui 20 aastat, kuid see ei häirinud mind, teadsin õppima asudes, miks mul seda vaja on ja millised väljavaated võivad mulle pärast lõpetamist avaneda.
Mis oli teistmoodi võrreldes viimase kooliskäiguga?
Palju on teistmoodi. Jagan enda jaoks hariduse võimaluseks ja kohustuseks. Varasemas eas lähevad lapsed kooli, sest peavad. Peavad end harima ja edasi liikuma. Täiskasvanuna otsid pigem võimalust oma elus midagi muuta. Seejuures mõistad hästi oma eesmärki ja hindad kainelt oma võimeid.
Muidugi on koolis palju muutunud. Esiteks oli palju eestikeelseid aineid, tõlkisin neid vene keelde, et sisust täielikult aru saada ja siis uuesti eesti keelde tagasi. Minul kui vene keele emakeelega inimesel oli raske. Omal ajal õpetati meile eesti ja inglise keelt alles viiendast klassist. Nüüd õpivad mõnes koolis lapsed esimesest klassist eesti keelt, teisest inglise keelt. Ma arvan, et see on õige, sest mida varem alustada, seda parem! Paras šokk oli teadasaamine, et nüüd on inglise keel riigieksamiks, aga ma sain hakkama! Ka lapsed ise on muutunud. Nüüd teab iga laps oma õigusi, kuid kahjuks unustab oma kohustused. Peaaegu igas koolis on sotsiaalpedagoog ja koolipsühholoog, mida varem ei olnud.
Õppimine töö ja pere kõrvalt on tõsine väljakutse. Kuidas toime tulid? Kes Sind raskel hetkel toetasid?
See oli tõesti raske aeg, seda enam, et mu enda lapsed vajavad ka ise õppimisel tähelepanu ja abi. On töökohustused ja majapidamine, mis võtab samuti palju aega.
Rasketel aegadel toetas mind perekond, eriti abikaasa. Kui poleks olnud mu meest, poleks ma ilmselt kooli läinudki, ta kiitis mu otsust kooli minna ja istus lapsega, tegi süüa, kui mul olid kiired eksmiteks valmistamise ajad või uurimistöö kirjutamine käsil. Lapsed leppisid minu pideva õppimisega samuti ja kutsusid üksteist korrale – ära sega, ema õpib! Ka minu tööandja oli väga toetav ja tunnustas mu õppimist täielikult.
Mida õppisid enda kohta sellel teekonnal?
Sain aru ja tõestasin endale, et olen ikka väga tubli! Lapsena koolis käies öeldi mulle alati: "Hästi tehtud, aga sa saad paremini!". Olen selle hoiakuga kogu elu elanud ja tihti olnud oma tööga rahulolematu, nagu ma poleks kunagi piisav. Nüüd saan aru, et paremini ei saa, kuldmedal on selle näitaja.
Kas oled juba mõelnud, mida järgmiseks ette võtad?
Kahjuks läks sel aastal käest võimaluse kandideerida õppima Tallinna Tehnikakõrgkooli sotsiaaltöötaja erialale, aga järgmisel aastal teen seda kindlasti. Mõned tööalased täienduskoolitused on tulemas, tahan ka karjäärinõustamist õppida. Sel aastal tahaks Töötukaasa programmi "Tööta ja õpi!" raames võlanõustamise kursused siiski läbi teha, sest nüüd on mul vajalik haridus olemas.
Küsis
Eeva Kumberg